Homme, vaiksel neljapäeval, sängitatakse Põlva kalmistu mulda meie hea kolleeg Mati Helk.
„Ta vaikib, su Õpetaja.
Üks kiirgus on lakanud.
Tee viib läbi hilise aja,
kus õhtu on hakanud.”
(D. Kareva)
Homme, vaiksel neljapäeval, sängitatakse Põlva kalmistu mulda meie hea kolleeg Mati Helk.
Ega keegi meist vist veel päriselt adu, et kunagi enam ei otsi Mati oma taskust kommi mornile kolleegile lohutuseks või et järgmisel sügisel ei too ta meile kottide kaupa õunu või et ta ei paku autoga küüti linna poole minekuks või ei istu sööklas ega tunne muret kõigi teiste murede pärast või…
Eks meil kõigil ole, mida mäletada, millest puudust tunda, mida rääkida.
Aga ometi peame harjuma mõttega, et kunagi enam ei võta Mati koosolekutel sõna, et uusi ideid välja pakkuda või oma õiglustundest lähtuvalt vigadele tähelepanu juhtida.
Ja et pidudel pole meiega härrasmehelikku teiste tuju üleval hoidvat pilli- ja laulumeest,
et poistel pole Õpetajat, kes innustunult metallitöö saladustest, elust ja inimestest rääkis ning täpsust ja korrektsust nõudis.
Me kõik lubame, et ka edaspidi, isegi kui väga enam ei viitsi, võitleme Matit meelde tuletades kõigi nende asjade vastu, mis ju nii mõnigi kord tühistena tundusid, aga Matile tähtsad olid.
Et ta saaks oma muhelust muheleda ja noogutada.
Et ta saaks meiega rahul olla.
Kui aga kevadel mõni mesilane meie klassi lendab, siis teame, et Mati tuli meid üle vaatama…
Head teed Sulle, Mati