Kokaõpilasena praktikal gurmaanide templis
07. mai 2010
Õpetajate Leht
7.mai Õpetajate Lehes on ajakirjanik Virve Liivanõmm kirjutanud üle terve lehekülje kaks artiklit meie kokaõpilasest Mihkel Manglusest.
Tartu kutsehariduskeskuse esimese kursuse kokaõpilane Mihkel Manglus on praegu praktikal Tallinna gurmeerestoranis Egoist.
Mihkel võitis aprillis Eesti noorte kokkade kutsevõistluse, tema juhendaja, Egoisti peakokk Vladislav Djatšuk on maailma kokkade kõige esinduslikuma konkursi Bocuse D’or Euroopa voorus tulnud seitsmendaks. Mihklist sai Vladislavi õpilane, sest ta väga tahtis seda.
Väiksest peast tahtis Mihkel surmkindlalt saada teatri- ja filmirežissööriks, huvitus muusikast, mängis kitarri ja saksofoni.
Mihkel käis Ülenurme gümnaasiumis, 9. klassi tunnistus oleks lubanud tal jääda sinnasamasse või minna mis tahes kooli, Mihkel valis hetkegi kõhklemata Tartu kutsehariduskeskuse ning on oma valikuga rahul.
Praktikal, nagu öeldud, on ta gurmaanide templis. Nii on Egoisti ristinud selle omanik, meie restoranikultuuri grand old man Dimitri Demjanov.
Mihkel Mangluse õpetajad-juhendajad vastasid küsimusele, kuidas nad poiste ja tüdrukute sellealast väljaõpet hindavad ja milline on see loomuomadus, mis kokaks pürgijal kindlasti peab olema.
Kõik kolm – Mihkli klassijuhataja Tartu kutsehariduskeskuses Liia Sinivee, restorani Egoist peakokk Vladislav Djatšuk ja omanik Dimitri Demjanov on seda meelt, et kõige tähtsam on raudne soov saada mitte lihtsalt kokaks, vaid väga heaks, veel parem kui maailma parimaks kokaks.
Liia Sinivee leiab, et tulevase koka tulevane edukus ei sõltu niivõrd sellest, millises koolis (Tartus, Tallinnas, Kuressaares, kus iganes) ta õppis, kuivõrd ikka õppurist endast, tema tahtejõust ja püsivusest.
„Ega ma arva, et ta lihtsaid asju, olgu või piimasuppi, teha ei oska, aga ta läheneb sellele – teised õpetajad arvavad ka nii – liiga peenetundeliselt.” Ühesõnaga, filosofeerib ülemäära, aga see-eest teab kindlalt, et õpib endale, mitte õpetajale.