Kutseharidust peab reformima enne, kui turg seda sunnib

Hiljutine Maalehe artikkel, mis tõi avalikkuse ette tõsiasja, et elektriautode remont maal on keeruline, kallis ja spetsialistide puuduse tõttu sageli kättesaamatu, peegeldab hästi laiemat kitsaskohta Eesti haridus- ja tööjõusüsteemis. Jah, probleem on päris. Aga lahendus ei ole mitte selles, et hakkame maapiirkondadesse rohkem esindusi rajama. Lahendus algab haridusest.

Tegelen igapäevaselt kutsehariduses uue põlvkonna autotehnikute õpetamisega. VOCOs (Tartu Rakenduslik Kolledž) oleme juba üle kümne aasta süsteemselt koolitanud õpilasi, kelle teadmised ei piirdu ainult õlifiltri vahetamisega. Meie eesmärk on anda oskused, mis vastavad kiiresti muutuvale autotehnoloogia maastikule – olgu selleks siis hübriidsõidukid, elektriautod või isegi vesinikuautod. Viimased paar aastat on VOCOs olnud õppekavas ka vesinikuajamiga sõidukite süsteemide õpetus – see ei ole Eestis tavaline, aga meie peame seda loomulikuks. See on osa meie kooli identiteedist: me ei õpeta eilse päeva oskusi, vaid valmistame ette homse päeva spetsialiste.

Artiklis rõhutati mitmel korral, et elektriautosid ei tohiks iga mehaanik remontida, sest nendesüsteemid on seotud kõrgepingega ning eksimine võib lõppeda fataalselt. See on täiesti õige. Ent mis on selle probleemi juur?

Tänane kutsehariduse kutsestandard ei sisalda elektri- ja hübriidautode, rääkimata vesinikuajamiga sõidukite, pädevusi sel määral, mis vastaks tegelikule töömaailma nõudlusele. See tähendab, et isegi kui kutseõpetaja, kool või tööandja sooviksid pakkuda ajakohast õpet, ei ole sellel ametlikus mõttes kohta – seda ei ole tunnustatud, see ei kajastu eksamites ega tööandjate ootustes. Tulemus? Kooli lõpetanud mehaanik ei pruugi olla valmis töötama nende autodega, millega Eesti tänavatel juba täna iga päev sõidetakse. See on justkui diplomi andmine inimesele, kes ei oska kasutada töövahendeid, milleta tööandja tööd ette ei kujuta.

Selleks, et kutseharidus suudaks ajaga kaasas käia, peab olema süsteemne raamistik ka kutseõpetajate pidevaks professionaalseks arenguks. Me ei saa eeldada, et õpetaja, kes on kunagi õppinud karburaatorit, suudab tänapäeval iseseisvalt väljaõppeta õpetada akude soojusjuhtimist või vesiniku sõidukite ohutust.

Kutsekoolid, nagu Tartu VOCO, on olnud selles suunas eeskujuks: meie õpetajad arenevad pidevalt nii Eestis kui rahvusvaheliselt – olgu selleks koostöö margiesinduste ja tööstuspartneritega või osalemine spetsialiseeritud koolitustel. Näiteks käivad meie õpetajad regulaarselt täiendõppel väliskoolitajate juures, et tuua uusimad arengusuunad otse koolitundi – sageli enne, kui need autod jõuavad Eesti tänavatele.

Oluline roll on siin ka Euroopa suurtel koostööprojektidel, näiteks Centres of VocationalExcellence (CoVE) programmidel, kus Eesti koolid osalevad aktiivselt. Need projektid ei ole lihtsalt “rahvusvahelised koostööd”, vaid praktilised arendusplatvormid, mille kaudu meie õpetajad pääsevad ligi uusimatele tehnoloogiatele, õppematerjalidele, seadmetele ja rahvusvahelisele teadusele. Seejärel jõuab see teadmine juba meie õppijani. Just sealt saab alguse võimekus pakkuda ka maapiirkondades kaasaegset teenust.

Et midagi muutuks, peab muutuma süsteem. Just seetõttu oleme VOCOs koos mitmete juhtivate Eesti kutsekoolide ning Haridus- ja Teadusministeeriumi eestvedamisel käivitanud uue nelja-aastase autoerialade õppekava arenduse. See ei ole lihtsalt vana kava pikendus – see on uus loogika.

Selle õppekava sisu ja ülesehitus vastavad juba eelseisvatele töömaailma muudatustele, mitte ainult tänastele puudujääkidele.

Uues õppekavas on fookuses sellised valdkonnad nagu:

• ADAS-süsteemid – tänapäevaste autode targa juhiabisüsteemide (nt automaatpidurdus, sõiduraja hoidmine) diagnoosimine ja hooldus;
• Elektri-, hübriid- ja vesinikuautode süsteemid – nii ohutuse, hoolduse kui diagnostika aspektist;
• Komposiitmaterjalide töötlemine – uute kergete ja vastupidavate materjalide kasutus autotööstuses;
  Remonditeenuste ökonoomika ja korraldus – kuidas korraldada teenuseid ja töökodasid uue teenindusmudeli tingimustes.

Elektriautod ei ole enam „uus asi“. Nad on osa tänasest igapäevaelust ja juba väga varsti saab neist peamine osa autotööstusest. Kui me jätkame hariduses mõtteviisiga, et elektriautod on marginaalne kõrvalnähtus, siis jäämegi sõltuma kallist ja kaugelt saadavast margiteenusest. Selle asemel võiksime Eestis võtta juhtrolli tulevikutehnoloogiate kutsehariduses. Meil on teadmised, motivatsioon ja partnerid.

Meie eesmärk peab olema lihtne: ükskõik, kas inimene elab Rõuge vallas või Lasnamäel – tal peab olema võimalik saada oma elektriauto jaoks asjatundlik teenus kodu lähedalt. See saab juhtuda ainult siis, kui me anname oskused nendele, kes neid oskusi hakkavad pakkuma – kutsekoolides õppivatele noortele – ja anname õpetajatele võimaluse tehnoloogilise arenguga sammu pidada.

Ismail Mirzojev, Tartu VOCO vanemõpetaja ja rohetehnoloogiate arendaja