Ettevõtja Liina Virumäe õpib oma unistuste oskusi
Elukestev õpe pole sõnakõlks – üha enam on täiskasvanuid, kes koolitee jalge alla võtavad. Tartu Kutsehariduskeskus pakub neile mõeldes erialaõpinguid, mis toimuvad sessioonõppe või töökohapõhise õppe vormis. Nii saavad täiskasvanud töö kõrvalt uusi oskusi õppida. Liina Virumäe on üks neist, kes tööle lisaks kutsekoolis käib ning teab oma kogemusest rääkida, kuidas töötamist ja õppimist kokku sobitada.
Huvi geenidega kaasa antud
Tartu Ülikooli ettevõtluse ja tehnoloogiajuhtimise eriala magister cum laude ning oma ettevõtte Saemeister juhatuse liige otsustas käed tolmuseks teha ja alustas kutsehariduskeskuses tisleri õpinguid. „See vist on geenidega antud. Isa on mul meister kõiges ja suur eeskuju, nii et juba 4–5-aastaselt sai roostes naelu haamriga sirgeks löödud ja linnupesasid ehitatud. Kooliajal oleksin ma kudumise asemel meelsamini poiste tööõpetuse tunnis kaasa löönud ja puutööd teinud,“ meenutab ta.
Kuna puutöö paneb Liinal jätkuvalt silma särama, on ta ise kappe, riiuleid ja pinke ehitanud ning vana mööblit restaureerinud. „Mida rohkem tegin, seda rohkem sain aru, et oskustest ja tehnikatest jääb puudu. Tuttava soovitusel hakkasin lähemalt kutsehariduse kohta uurima ning tisleri õppekava ja sessioonõpe tundusid sobivat. Pealegi – ülikool avab silmaringi, aga kutsekool teeb spetsialistiks.“
Sessioonõpe on paindlik
Nüüd on Liina pool aastat ennast töö, kodu ja kooli vahel jaganud. „Kes palju teeb, see palju jõuab,“ märgib ta. Aga kõik algab ikkagi soovist õppida ja sellest, kas eriala huvitab, sest kõik, mis pakub huvi, tundub olema hobi, mitte kohustus. Siiski tuleb aega planeerida ning palju sõltub ka tööülesannetest ja tööandjast.
„Sessioonõpe tähendab, et koolipäevi on vähem kui päevaõppes – tislerite teooria- ja praktikatunnid toimuvad üle nädala kolm päeva, koolipäevad lõpevad juba enne nelja, seega saan veel kaks tundi tööl aktiivne olla. Osa kohustusi on mul selliseid, mille tegemiseks ei pea töö juures olema, vaid saan õhtuti kodus teha. Abiks on kolleegid, kes on nõus asendama ning õpetajad, kes saavad aru, kui töö juures midagi edasilükkamatut on. Pealegi pole õppimist ja kodutööd ülemäära – kui õhtune ilukirjandus õpiku vastu vahetada, siis ei saa arugi, et lisakohustusi palju oleks,“ jagab Liina oma kogemusi.
Täiskasvanute õpinguid võib lihtsustada ka varasema õpi- ja töökogemuse arvestamine. Ehk kui varem on mõni teadmine ja oskus omandatud, siis saab selle üle kanda ning selle arvelt aega võita. Lisaks toob Liina välja, et kool ja uute inimestega kohtumine annavad pigem värskeid ideid, mis aitavad ka töökohustusi hoopis lennukamalt täita. Nii on kasu kahepoolne.
Õppimine aitab unistusi ellu viia
Vargsi tunnistab Liina, et ettevõtte juhtimine ja inimestega suhtlemine võtab päris palju energiat ära. Seevastu puutöö ja omaette nokitsemine annab palju tagasi. „Mulle meeldib, et saan midagi ise valmis teha – teen omaette ja sünnibki tulemus. Pooleli ei jäta ma ühtegi asja, aga olen ka kärsitu ja väga pikalt ühe asja kallal ei suuda olla. Puutöö on just paras – teen ja näen tulemust.
Unistustes omaksin väikest puidutöökoda, kus valmib südamega tehtud eksklusiivne puidust mööbel ja kus antakse väsinud mööblile uus hingamine. Ei ole ka välistatud, et saaksin oma teadmiste ja kogemustega puiduvaldkonnas juba tegutsevaid ettevõtteid efektiivsemalt toimima aidata. Aga suur kogemuste pagas ettevõtluses võimaldaks pakkuda ka mentorlust ja ettevõtluse õpetamist noortele,“ näeb Liina palju uusi võimalusi.
Täiskasvanuna taas kooli minekut julgeb ta kindlalt soovitada. „Kui tunned, et elus on midagi puudu ja tööelu kipub rutiinseks, siis tuleb tegutseda. Kunagi ei ole hilja oma unistuste poole püüelda ja eriala ning töökohta vahetada,“ julgustab ta. „Minu suurimaks üllatuseks oli see, et meie haridussüsteem võimaldab täiskasvanutel kutseõppes täiesti tasuta uusi oskusi omandada. Õpi aga uus eriala selgeks ja spetsialistina tööd otsides on juba palju rohkem uksi valla. Tegelikult on kõik kättevõtmise asi!“