Hinnatõusu vastu aitab palgatõus. Kas meie lapsed on Bolti kullerid või Bolti programmeerijad?

Laiem üleminek Šveitsi moodi tehnoloogiaoskusi õpetavale keskharidusele kindlustaks noorte tulevikku ja puuduolevate IT-spetsialistide kiirem lisandumine tööturule tõstaks eestimaalaste palku, kirjutab Tartu Rakendusliku Kolledži VOCO IKT-osakonna juht Signe Vedler.

Praegune hinnatõus on järsk ja kardetavasti püsib pikalt. Kas järgmine põlvkond peab elama selle tõttu vaesemalt kui meie? Kui me midagi ei tee, siis on see oht olemas. Kuidas siit olukorrast välja tulla?

Hindu alla suruda ei saa, küll aga saab tõsta väga paljude eestimaalaste palka. Selleks tuleb ära täita tuhanded tühjad töökohad Eesti IT-sektoris. IT-ettevõtted maksavad palkadeks sadu miljoneid eurosid, mis läheb edasi tarbimisse. Seega kui IT-spetsialist on puudu, siis on puudu ka paljude teiste kõrgemat palka kinni maksev klient. Täna on puudu üle 7000 IT-spetsialisti. Kui need leida, tõuseks vähemalt kümnete tuhandete Eesti inimeste palk.

Seega mida rohkem on Eestis tööl IT-spetsialiste, seda rikkamad on kõik Eesti inimesed. Kust need puuduolevad IT-inimesed võtta?

Kas koolis käimise eest võiks saada 2000 eurot palka?

Üks võimalus on panna IT-haridus ja töö niimoodi kokku, et polegi aru saada, kus üks algab ja teine lõpeb. Keskkooli ajal võiks noor inimene omandada näiteks tarkvaraarendaja oskused, mida saab kasvõi juba kooliajal hakata müüma. Nooremtarkvaraarendajad ei saa enamasti alla 2000 euro palka.

Eesti nn eliitkoolid pakuvad valikaineid, nagu ka paljud teised. Tulevikusuund ongi see, et keskhariduses on ühine tuum ja lõpus riigieksamid, aga enamiku õppeaineid valib iga õpilane ise. See, et Eestis ei ole noortel keskhariduse lõpuks enamasti targa töö oskusi, vaid ainult teooriateadmised, on nõukogude aja jäänuk. Rikastes riikides nagu Soome või Šveits on enamikul inimestest täiskasvanuks saades nii keskharidus kui sageli kõrgtehnoloogilise töö oskused. Samuti esmane töökogemus ja kontaktid. Sellest võidab nii noor inimene, tema pere kui ühiskond. Sama kehtib ka kõrgkooliõppe kohta.

Siin ongi peidus Eesti IT-spetsialistide seni kasutamata reserv. Me võiksime tuua igal aastal IT-tööturule sadu või tuhandeid rohkemaid inimesi. See teeks omakorda sisuliselt kõiki Eesti inimesi rikkamaks ja leevendaks hinnatõusu. Selle jaoks on tarvis, et meie haridussüsteem lubaks pärast põhikooli omandada edasiõppimiseks vajaliku kesk- ja seejärel kõrghariduse, aga samal ajal ka kallist ja tarka tööd teha lubavad IT-oskused.

Ilmselt paljud tuleksid seeläbi varakult IT-tööturule, sest kes ei tahaks teenida 20-aastasena 2000 eurot kuus? Samal ajal on normaalne, kui noored mõnda aega elus oma kohta otsivad. Kui nende koolis veedetud aega on põhikoolist saati mõistlikult sisustatud (teismeline võib niisama arvutimänge mängida, aga ka põnevas mängustatud e-õppes näiteks programmeerimist õppida), siis on neil igal juhul juba oskused, et äraelamiseks müüa oma tööaega kallilt. Piltlikult öeldes ei pea siis ülikooli ajal Bolti sõitma, vaid saab Bolti programmeerida.

Selline õppevorm, olgu kesk- või kõrghariduse tasemel, leevendaks ka muret, et aktiivsemad noored jätavad õpingud pooleli, sest kui baasoskused käes, siis töömaailm ja palk ahvatlevad. Vastupidi, samm-sammuline tööelu alustamine läbi suuremahulise praktika on õppe loogikasse sisse kirjutatud. Kool ja töö ei konkureeri, vaid toetavad teineteist. Võimalus läbida osa õppest ettevõttes suunab sinnapoole, et tööelu ja koolis õpitav käivad aina enam ühte sammu ning esmane töökogemus lubab omakorda paremini valida õppeaineid.

Nõudkem oma lastele Šveitsi kvaliteedis keskharidust

Kogemus lubab väita, et selline uksi avava keskhariduse ja praktilise IT-õppe integreerimine ei ole midagi ulmelist ning seda võiks Eestis oluliselt laiendada. Tartu Rakenduslikus Kolledžis VOCOs ja teistes IT Akadeemia võrgustiku koolides on sellist keskharidust pakutud mitu aastat ja sellega on rahul nii õppijad, lapsevanemad kui tööandjad.

Sellise Soome või Šveitsi moodi õppe käivitamine tahab nutikust ja pingutust, aga ressursse hästi planeerides saab seda teha koolide koostöös: koostada õppematerjale, valida e-õppeks keskkondi jne. Gümnaasiume lõpetavad noored teevad Eestis enamasti kodumaise inglise keele riigieksami. Aga sellega on samaväärne ka rahvusvaheliselt oluliselt tuntum Cambridge’i C1 või C2 keeletaseme test, milleni saab noore õpetada kahe aastaga, misjärel ta saab kasutada maailma tipptasemel ingliskeelseid IT-õppe materjale. Õppe saab jagada kolme aasta asemel neljale, et noor saaks proovida erinevaid suundi, aga ka käia juba kooli ajal IT-ettevõttes tööl kogemust saamas ja erialast võrgustikku loomas. Nagu öeldud, mitmetes maades on selline lähenemine keskharidusele üldlevinud. 

Kuidas me sinna jõuame? Kuidas samal ajal täidame augud IT-tööturul ja sellega tõstame Eestis palku kiiremini kui kasvavad hinnad, aga ühtlasi pakume järgmisele põlvkonnale kasulikumat keskharidust? Juurde on vaja riiklikku rahastust, aga see on köömes, võrreldes sellega, mille lisanduvad IT-spetsialistid riigile maksudena tagasi teenivad. Et luua keskhariduse tasemel näiteks 1000 sellise õppe kohta, sh värvata õpetama kogenud praktikud, oleks tarvis umbes 10-15 miljonit eurot aastas. Kui arvestada kasvõi kõigi Eesti töötajate mediaanpalga (ca 1300 eurot) ja tarkvaraarendajate mediaanpalga (ca 3400 eurot) vahet, saab riik selle summa suurema maksutuluna tagasi juba sisuliselt ühe aastaga. Nii et tegu oleks riigi jaoks mõistliku investeeringuga.

Ennekõike on aga vaja pealehakkamist koolide poolt ja ühtlasi lapsevanemate ehk meie kõigi nõudlikkust. Eriti keerulistel aegadel nagu praeg u ei tohiks olla ükskõik, mida järgmisele põlvele koolis õpetatakse. Kas see pakub lisaks teooriale ka eneseteostust ja loob aluse iseseisvuseks? Kas see kindlustab tuleviku vastu ja annab homme vajalikud oskused? Võib-olla on praegune kriisiaeg ühtlasi võimalus liikuda ka hariduses suuremad sammud idast tagasi läände.

Arvamuslugu ilmus 18. mail 2022 Eesti Päevalehes