Valencias praktikal
Kaheksa kutsehariduskeskuse õpilast käisid Hispaanias, Valencias praktikal erialaseid kogemusi omandamas, keelt õppimas ning silmaringi laiendamas.
Mina, koos kursusekaaslase Erkiga, olin praktikal restoranis „Mon“. See asus Valencia kesklinnas ja seal pakuti nii hispaania köögi hõrgutisi kui ka eri maailmajagude köökidest kombineeritud roogasid.
Ka köögis oli väga „kirju“ seltskond: itaallasest peakokk, kuubakas, kokad nii Peruust kui ka Pakistanist ja loomulikult kohalikud hispaanlased, siis oli hetki, mil naer kostis ka restorani terrassile. Samas oli ka olukordi, kus keelebarjäär võttis pisara silma või siis lõi silme eest mustaks. Õnneks tuli appi talupojamõistus, mis olukorrad lahendas ja lõppkokkuvõttes ikkagi naeru näole tõi. Suhtluskeelteks oli segu hispaania-, inglise- ja kehakeelest, mis nagu ka üks korralik toit, koosneb huvitavatest komponentidest ja mille maitsed panevad pead pööritama ning viivad keele alla.
Köögis võeti meid avalisüli vastu ja terve seltskond oli väga sõbralik ning toetav. Peamiselt tuli teha ettevalmistusi järgmisteks päevadeks või siis abistada a la carte menüü väljastamisel. Oli kiiremaid päevi, kus terve köök siblis ringi nagu üks sipelgapere, samas oli ka päevi, kus sai rääkida eri maade kultuurist, toidust ja paljust muust. Ka muusikavallas sai antud omapoolne panus. Tutvustasime Eesti muusikat, mille hulka kuulus ka ühislaulmine – repertuaari mahtus ka „Koit“, mida kõva hääle ja sirge seljaga tööd tehes kaasa laulsime.
Kokku kestis meie praktika viis nädalat, mille hulka kuulus ka kohaliku kultuuri- ja meelelahutusasutuste külastamine ning inimestega tutvumine. Nagu eestlastele kohane, külastasime eelisjärjekorras kohti, kuhu tasuta sisse sai või kus midagi kauba peale pakuti. Läbi sai käidud nii ööklubid, pubid, kohvikud, loomaaed, kunstimuuseum, Valencia Oceanografic, turud, täikad, kohalikud rannad kui ka rahvuspark jne jne. Mõni sportlikum hing jõudis isegi spordisaali ja parki jooksma.
Õnnestus teha ka kolmepäevane väljasõit lõuna poole, mille käigus külastasime ranniku äärseid linnu ning põikasime korra sisemaale, kus jõudu katsusid pisike Opel Corsa ja 1500 m üle merepinna asuvad mäed. Telkimine helesinise veega järve ääres ja lõkkel valmistatud toit, lummavad mäed ja kohalikus kohvikus söödud flan, valge vahuga merelained ja kõrvetav rannaliiv.
Soovitan kõigil, kel vähegi võimalus, kandideerida juba järgmisel välispraktika konkursil. See on suurepärane võimalus avardada enda maailmapilti ja saada juurde uusi tuttavaid ning palju kogemusi, mis edaspidises elus marjaks ära kuluvad. Suur tänu projektijuhtidele ja Leonardo da Vinci programmile!
Markus Mekk