Timo Puistaja tõestas, et hea õpetaja õpib ja õpetab igal pool

Korfu on pisike, vaid poole Hiiumaa suurune saar Joonia meres, mis on tuntud ja populaarne turismisihtkoht Kreekas. Teistele on Korfu tuttav Gerald Durelli raamatust „Minu pere ja muud loomad“. Ning kolmandad on saarel ise puhkamas käinud. Aga peale randade, hotellide ja oliivisalude asub Korful ka ITd õpetav kutsekool ning just see asjaolu viis meie IT kutseõpetaja Timo Puistaja mullu sügisel Korfule pikale õpirändele. Sihtkohaks Esperino Epal Kerkyra, mis tõlkes on Korfu esimene kutsekool, ning eesmärgiks sõlmida koostöösuhteid, õppida ja õpetada.

Kust selline mõte ja selline eksootiline sihtkoht?
Tegelikult on see mõte juba mitu aastat olnud, et leida mõni partner kuskilt pisut eksootilisemast kohast. Et õpilased näeksid laiemalt kuidas Euroopas ja Lõuna Euroopas asjad toimivad. Ja kuna ma olen kunagi Kreekas elanud siis oli see tuttav koht kuhu minna ja kust partnereid otsida. Peale IT õpetati seal ka veel juuksureid ja midagi metalli valdkonnast. Aga näiteks turismi erialasid selles koolis ei olnud.

Kui palju meie ja Korfu kutsekooli IT õpe erinevad?
Sisu ehk väga oluliselt ei erine. Aga silma jäi, et meie laboritingimused ja vahendid on kaasaegsemad ja meil on neid rohkem. Seal oli kaks arvutiklassi kus IT õpilased õppisid ja keskenduti pisut rohkem teooriale. Praktikaprogramme ei ole neil üldse ning selles konkreetses koolis on kogu õpe koolipõhine. Õppekava on sarnane meie IT-süsteemide spetsialisti erialaga, tarkvara arendust veidi integreeriti sinna sisse ja anti esimesed sammud, kuidas omal käel või kõrgkoolis seda edasi õppida.

Mida Sa õppisid ja õpetasid seal?
Minu 1,5 kuud pikk õpiränne oli kombineeritud ka oma tundidega VOCOs. Nii, et ma käisin Korfu kutsekoolis töövarjuks teistel IT-õpetajatel, näiteks HTMLi arenduse tundides ja arvutivõrkude tundides. Olin kaasatud sealse IT osakonna igapäevastes tegemistes ja isegi direktsiooni poole peal, et näha kuidas kooli juhtimine toimub. Ja siis õnnestus ka mõned külalisloengud anda. Ma ütlesin, et ma tunnen ennast IT- valdkonna teemades kindlalt ja ma võin õpetada, öelge ainult teema. Minu enesekindlus mõjus ja õpetajad andsid mulle võimaluse teha kaks arvutivõrkude loengut, mis olid ka käepäraste vahenditega visualiseeritud. Ühe loengu tegin Google otsingumootori kasutamisest, aga mitte IT spetsialistidele.

Kuidas õpilased Sind vastu võtsid?
Kui Kreeka on meie jaoks eksootiline, siis vastupidi ka. Ma olin juba ainuüksi välimuse poolest eksootiline ja loomulikult võeti mind vastu suure põnevusega. Siniste silmade ja blondide juustega suurekasvuline valge mees tuleb ja hakkab midagi rääkima! Aga kuulati ja usun, et suutsin ikka mõne tarkusetera vahendada. Ja tuldi isegi peale tundi eraldi tänama. Kreekas on õpe muidugi kreekakeelne, ka arvutiprogrammid on kreeka keeles, mis IT valdkonnas võib olla veidike takistab. Muidugi nad õpivad tublisti inglise keelt ka, kuigi ei ole võibolla nii soravad kui meie siin Eestis, aga täiesti heal tasemel. Keelebarjääri suurt ei olnud, või kui, siis kreeklastel. Samal ajal andsid distantsõppe tunde VOCO õpilastele.

Kuidas meie õpilased ja Sa ise õpetajana ennast tundsid?
Õnneks on eelnev periood kõigile õpetanud kuidas distantsilt tööd teha. Kinnitan, et on võimalik. Kindlasti on väga oluline suure pedagoogilise tööriistakasti omamine, et mõista kas õppijad töötavad kaasa, kuidas neile teooria osa põnevaks teha ja mis kõige olulisem – aru saada kas õppimine on toimunud. Ma tunnen, et ma sain hästi hakkama ja võiksin vabalt veel teha. Meie osakonnale avab distantsilt õpetamine uued uksed, sest meil on täna täiesti reaalne valmisolek, et kasvõi maailma otsast õpetaja tööle võtta. Juhtus ka üks kentsakas lugu. Saksa külalised Baierimaalt tulid VOCOsse, tegid koolimajas ringkäiku ja sattusid siis tundi, mida mina parajasti distantsilt andsin. Nad küsisid, et kus õpetaja on ja siis näidati seina peale, et õpetaja on Kreekas. Tutvustasin neile, mida ja kuidas õpime, kuid sakslased ei jäänud lõpuni uskuma, et õpetaja on Kreekas, vaid arvasid et keegi teine klassis õpetab. Tegelikult ma julgustaks kõiki meie kolleege proovima: kui on võimalik siis distantsilt saab õpetada ja õppida. Muidugi see eeldab, et õppematerjalid ja kursused on viidud sellisele kujule, et neid on lihtne distantsilt edasi anda.

Aga õpilased, kas nemad õppisid?
Õpetaja vaatevinklist on sellised pisikesed nõksud, millega kontrollida kas õppimine on toimunud. Mina küsin tavaliselt üks-ühele küsimusi – vahet ei ole kas klassis või distantsilt. Annan teooria ära ja küsin alati ringiratast küsimusi. Siis ma saan aru kas kuulatakse ja õppijal on ka väike motivatsioon, et äkki küsitakse ja siis peab ju kuulama. Ja muidugi testid ja kontrolltööd. Praktilist tööd saab ka teha ja hinnata. Kui on Moodles labori ülesanne ja õpilane on selle edukalt ära teinud, siis see kinnitab õppimist ja arusaamist.

Mis nüüd edasi? Kas ja kuna koostöö Korfu õpetajate ja õpilastega jätkub?
Esialgu on plaan, et sellel kevadel tulevad Tartusse meie juurde Kreeka õpetajad ning siis paneme paika plaani kuidas hakata õpilasi vahetama. Eks siis ole näha kuidas koostöö päriselt toimima hakkab.

Kas Sa Korfut turistina ka kogeda said?
Korfu on väga turismile üles ehitatud. Aga mina olin seal turismi välisel hooajal ja pealinnast eemal asuvad linnad olid kohati nagu kummituslinnad: kõik restoranid, baarid, poekesed olid kinni, mitte ühtegi inimest tänaval ei liigu. Päris kummaline on sattuda suurde linna, kus kilomeetrite jooksul kedagi ei näe. Aga kohalikus pealinnas käis elu 24/7 ning Vahemere kruiisilaevad peatuvad ikka. Kohe on märgata kui on kruiisilaeva päev, sest siis on hommikust õhtuni sagimist.

Millise mõttega tulid õpirändelt tagasi?
Tegelikult oli see järjekordne meeldetuletus, et meil siin Eestis on kõik täiesti suurepärane. Sest kui me igapäevaselt siin elame ja töötame siis vahel tundub, et siin ja seal on halvasti, aga tegelikult ei ole. Reisidelt tagasi tulles on see suurepärasuse tunne alati.

Timo Puistaja õpiränne Korfule toimus EL Erasmus+ programmi toel

Timo intervjueeris VOCO projektijuht Kaire Mets.