Iduettevõtja Liisi jaoks tähendab inseneeria loovust, vigu ja lahendusi

Milline oli sinu esimene kokkupuude inseneeriaga?
See oli lapsepõlves, 90ndate alguses. Suuresti mõjutas mind isa, kes oli noor TTÜ Tööstuselektroonika lõpetanud insener. Ta ostis mulle ja vendadele konstruktoreid, millest ehitasime maju ja igasugu muid asju. Meie kortermajas olid mu eakaaslasteks ainult poisid, nii et mängud olid üsna tehnilised – ehitasime puuonne ja muud säärast.

Mäletan, et mulle meeldis väga uudistada isa tööriistu, mis olid keldris tema töötoas. Sealne kraam läks käiku ka puuonni ehitamisel. Olin umbes kümnene. Mulle meeldis tohutult ise asju teha. Ma küll ei mõelnud tehnilise disaini peale – lihtsalt võtsin haamri ja lõin tükid kokku. Tulemused ei olnud kuigi ilusad ega kvaliteetsed, aga need töötasid.

Suur roll on ka kindlasti sellel, kuidas kasvatatakse ja kui toetav on pere.

Mis hetkel mõistsid, et tahad saada inseneriks?
Tegelikult ma ei ole kunagi teadlikult mõelnud, et tahan saada just inseneriks. Peale keskkooli huvitas mind kõige enam moedisain, millest kasvas orgaaniliselt välja huvi tekstiilmaterjalide vastu. Tegin oma bakalaureusekraadi Tallinna Tehnikakõrgkoolis moe- ja tekstiiliala ressursikorralduses. Pärast seda oli ainus võimalus minna materjalivaldkonnas sügavamale TalTechi inseneriteaduskonna õppekaval „Puidu-, plasti- ja tekstiilitehnoloogia“.

Alles magistrantuuris hakkasin päriselt mõistma, mida inseneeria üldse tähendab ja millised on selle valdkonna karjäärivõimalused.

Kas inseneeria on täna selline, nagu ette kujutasid? Mis on sind kõige rohkem üllatanud?
Ma ei kujutanud midagi ette. Mind huvitas lihtsalt tekstiilijäätmete probleem ja see viis edasi õppima. Sõna “inseneeria” ei olnud ise oluline. Üllatas see, kui praktiline ja huvitav kõik on. Suur osa õppest oli laboris või töökeskkonnas. Läbi katsetamise, eksimuste ja avastuste tulid ka arusaamised.

Mida inseneeria sinu jaoks tähendab?
See ei ole lihtsalt keeruline füüsika või matemaatika. See on töö, kus saad kohe kasutada, mida oled õppinud. Ja näha, kuidas see päriselt töötab. See on väga motiveeriv.

Kuidas kirjeldaksid inseneeriat ühe lausega?
Raske, aga praktiline – loob ühiskonnale uut väärtust läbi teadmiste ja lahenduste.

Sul on kogemus teaduses, tööstuses ja ettevõtluses. Kuidas need kokku saavad?
Teadus loob uusi lahendusi, tööstus rakendab neid. Kui idee on piisavalt tugev, võib sellest kasvada startup. Meie lõime KIUD Technologies’ pärast magistritööd, kus valmis käsitsi esimene prototüüp. Tootmist veel polnud, aga turul oli vajadus. Siis tuli hakata üles ehitama tarneahelat ja tootmist.

Innovatsioon saab tihti alguse päris probleemidest, millega ettevõtted pöörduvad teadlaste poole. Parimad lahendused sünnivad koostöös.

Inseneeria ja tekstiilid – kuidas need näitavad, et inseneeria võib olla ka loov ja elulähedane?
Uue tehnoloogia arendamine nõuab loovust. Tavaliselt ei looda midagi täiesti uut nullist – pigem kasutatakse olemasolevaid komponente uuel moel. Kui tead, mis probleem on ja miks see on oluline, siis on ka teadus elulähedane.

Kas sul on meeles mõni väike idee, mis kasvas suureks lahenduseks?
Jah, sellest sai alguse KIUD Technologies. Nägin, kui palju jäätmeid mu rõivabränd tootis. Samal ajal kasutasin e-kaubanduses palju lainepapist pakendeid. Panin need kaks probleemi kokku ja sündis idee teha pakend ümbertöödeldud tekstiilijäätmetest. Tulemuseks oli jäiga struktuuriga vastupidav materjal, mis võiks asendada lainepappi.

Miks on inseneride roll ringmajanduses nii oluline?
Paljud ei mõista, miks jäätmetest tehtud tooted on kallimad. Tegelikult on sellise materjali tootmine keeruline – see nõuab teadmisi keemiast, materjalitehnoloogiast ja tööprotsessidest. Näiteks segakiududest uue materjali tegemine, mis sobiks tööstuslikuks tootmiseks, on väga keeruline.

Millist probleemi sa praegu kõige enam lahendada püüad?
Mind häirib, et ühiskonnas on “osta-tarbi-viska ära” mõtteviis. Tahaksin selle asemel näidata, et ka juba kasutatud ressursist saab uut väärtust luua. Kõik, mis on korra loodud, ei pea minema prügikasti.

Kas oled rohkem insener või leiutaja?
Ma olen õppinud inseneriks. See tähendab katsetusi, dokumenteerimist ja uusi tehnoloogiaid. Aga vahel tunnen ka leiutaja rolli – eriti ideede alguses.

Kas keegi pole sinu ideesse uskunud, aga sa viisid selle siiski ellu?
Ikka. Elus on alati inimesi, kes ei usu. Tuleb keskenduda oma tegevusele ja ideed läbi mõelda. Mitte kõike ei pea ellu viima, aga tuleb vähemalt analüüsida. Enda veenmine käib tegutsemise kaudu.

Kuidas tunned end naisena valdkonnas, mida peetakse “meeste alaks”?
Hästi. Ei tunne, et mind koheldaks teisiti. Valdkond on väga tehniline ja siin ei ole sool tähtsust. Inimesed on lugupidavad.

Mida ütleksid tüdrukule, kes mõtleb, kas inseneeria on tema ala?
Go for it.

Mis on kõige põnevam materjal või tehnoloogia, mille kallal oled töötanud?
Kõik on põnevad, kui süveneda.

Milline on inseneeria tulevik? Millised oskused muutuvad tähtsaks?
Inseneeria tähtsus kasvab. Samal ajal on vaja universaalseid oskusi, näiteks AI kasutamist ja mõistmist. Inseneeria aitab neid süsteeme paremini luua ja hallata.

Kui saaksid ajas tagasi minna ja 15-aastasele endale midagi öelda, siis mis see oleks?
Julge rääkida, mis sind huvitab. Alles vestluses tulevad huvid päriselt välja. Oleksin tahtnud rohkem teada, kui praktiline ja huvitav see valdkond on. Et mul on võimalik ise kujundada oma töökeskkond – näiteks luua oma startup.

Mis eristab head inseneri lihtsalt ideede generaatorist?
Hea insener on uurinud, katsetanud ja teab oma valdkonda. Idee üksi ei tähenda midagi, kui sellel pole nõudlust või seda ei saa ellu viia.

Mis on üks asi, mida noor võiks juba täna teha, et astuda esimene samm inseneeria poole?
Mine ülikoolide avatud uste päevadele. Uuri erialasid. Kirjuta programmijuhile – nad vastavad hea meelega.