Kaie Holter: kõik, mis tarvis, sai räägitud.

5. oktoobril, rahvusvahelisel õpetajate päeval, anti Tartu Kutsehariduskeskuses aasta õpetaja tiitlite kõrval välja veel üks eriline tunnustus: elutööpreemia. Preemia pälvis kooli pikaaegne õpetaja ja sotsiaalpedagoog Kaie Holter.

Aastate jooksul on Kaie olnud tuhandete õpilaste jaoks teenäitaja, toetaja, julgustaja. Tema energia, elutarkus, rõõmsameelsus ja heatahtlikkus on lisaks õpilastele suunanud ka paljude töötajate isiklikku arengut. Kaie on olnud osaline nii toiduainete tehnoloogia osakonna kui tugikeskuse loomise juures.

Kohtun Kaiega ühel teisipäeva hommikul. Naiivselt olen arvestanud meie vestluseks pool tunnikest. Tegelikkuses saame Kaiega kokku veel järgmiselgi päeval, sest Kaie lood on nii värvikad ja põnevad, et oleks patt neid kuulamata jätta. Kaie kabinetti astudes tekib tunne nagu oleksin talle külla sattunud: seintelt vaatavad vastu toetavad sõnumid ja virgastavad mõtted. Jutuajamise vahepeal ulatab Kaie mulle riiulist nagu muuseas pildialbumeid. Laualt kausist vaatavad vastu vaarikad.

Teda küsitleda pole sugugi lihtne – Kaie voolab nagu oja, millele ei saa kätt omatahtsi ette panna. Ent kas peabki? Võtan kuulda Kaie soovitust usaldada tunnet, lükkan küsimused kõrvale ja lihtsalt kuulan. Kaie paneb silmad kinni ja hakkab rääkima.

 

PÜSIVUSEST
Kaie on kutsehariduskeskuses töötanud ühtekokku 34 aastat. „Ma olen nagu külakoer,“ lagistab ta naerda. „Olen kogu aeg siin majas olnud, muudkui vaatan, kuidas tullakse ja minnakse. Või jäädakse. Mulle tundub, et kooli jäävad pidama need, kes armastavad ja pühenduvad natuke rohkem kui tavaliselt,“ mõtiskleb Kaie.

Ise on ta kahtlemata pühenduja, sest oma 75 eluaasta jooksul on Kaiel olnud vaid 2 töökohta: 17 aastat oli ta ametis Tartu Konservitehases ning 1985. aastast töötanud Tartu Kutsehariduskeskuses (endises 44. Kutsekeskkoolis). Esimesed tööotsingud polnud sugugi lihtsate killast. „Olin värskelt keskkooli lõpetanud ja vajasin tööd. Otse koolipingist tulnuna sain 22-lt oskustöötajat otsivalt ettevõttelt eitava vastuse. Lõpuks leidsime klassiõega hooajalise töö konservitehases,“ jutustab Kaie. Elu esimest ametit ja selle juurde kuulunud klaastaara käsipesu meenutavad tänaseni armid sõrmeotstel.

Ehkki tööandjaid on Kaiel olnud vaid kaks, tuleb kõigi peetud ametite üles loetlemiseks kahe käe sõrmed appi võtta. Eks ole seegi talle iseloomulik: pidev liikumine, enesetäiendus ja areng, olgugi, et ühe organisatsiooni sees. Pealegi on kool Kaie sõnul keskkond, kus polegi võimalik pikalt paigale seisma jääda, sest ümberringi on kõik pidevas liikumises. Ent tunne, mis „Kopli tänava“ koolimaja seinte vahel püsib, on jäänud siiski samaks. „See on armastuse ja koos tegutsemise energeetika, tohutu heaolutunne. Eriti tugevalt tajusin ma seda nende õppehoonete rajamise ja koolide ühendamise ajal: õhk oli täis koostööd ning loomise naudingut,“ kirjeldab Kaie. Kõik see ei ole tema sõnul ka täna kuskile kadunud. Võimalus töötada suurepärastes töötingimustes, välise surveta ja oma inimeste keskel ongi Kaie sõnul see, mis teda tänini koolis hoiab.

 

ÕPPIMISEST
Kaie usub, et inimene, kes on maast madalast kogenud oma kätega tegemise mõnu, ei jää kunagi tööta. „Kui varem käisid lapsed vanematega tööl kaasas, nägid tööd väga lähedalt ja kujutasid üpris täpselt ette, mida ema-isa teevad, siis täna ollakse tihti selle kogemuse võrra vaesemad. Lapsi ei haarata sel viisil tegevusse ja kogemusi-oskusi jääb väheks. Kutsekool on noortele hea võimalus need oskused saada ning lükata jalg töömaailma ukse vahele,“ arutleb Kaie.

Kaie enda koolitee on kulgenud huvitavaid radu pidi. Keskkooli lõppedes said toonased elluastujad õpetajalt näppu paberi edasiõppimise soovitustega. Kaie lehel seisis keemia. Paraku langesid sisseastumiseksamid üleliiduliste sõudmisvõistluste ajale ning sporditüdrukuna otsustas Kaie viimastel osalemise kasuks. Hiljem pakuti talle küll võimalust asuda õppima vabakuulajana ning stipendiumivõimaluseta. Selliseks valikuks puudusid perel paraku rahalised võimalused ja Kaie otsustas töö kasuks konservitehases. Mõni aeg hiljem suunati ta sealt Odessa Toiduainete ja Külmutusseadmete Tehnoloogia Instituuti ning 5 aastat ja 8 kuud hiljem naasis Kaie Tartusse, inseneridiplom käes, väike tütar kaenlas ning abikaasa käevangus. Tagantjärele möönab Kaie, et päris vett vedama õpetaja soovitus ei läinudki: ehkki keemikuks jäi tal küll õppimata, sai ta konservitehases töötades ka ses ametis käe valgeks. „Ma ütlen ikka – juhuseid ei ole olemas,“ toonitab ta.

Teist korda istus Kaie koolipinki juba ise koolis töötades. Ajendiks sai seik õppenõukogust, kus oli arutluse all ühe noormehe koolist välja arvamine. Kaie, kes oskab näha tegude taga alati inimest, proovis komisjoni ümber veenda. „Mäletasin noormeest sisseastumiskatsetelt ja teadsin, et kogu tema kodune toetusvõrk on üks vanaema. Küsisin, et kuulge, kuhu me ta saadame? Kui meie, 60 täiskasvanut töötajat, ei saa ühe noormehega hakkama, kuidas peaks üks vanaema toime tulema?“ Paraku ei olnud Kaiel õppenõukogus hääleõigust, sest tal puudus pedagoogiline haridus. Kaie astus sirge seljaga Tartu Ülikooli pedagoogikat õppima, koolist välja arvatud noormehe võttis aga mõneks ajaks enda juurde elama.

Ülikoolidiplomi kõrval on Kaiel ette näidata ka Hiina traditsioonilise meditsiini kooli lõputunnistus. Nende õpinguteni jõudis ta läbi isikliku vajaduse saada leevendust tervisehädale, mille tavameditsiin ravimatuks ristis. Täna on Kaie haigusest täiesti prii ning teab kindlalt: keha tahab olla terve ja teeb alati koostööd, kui vaid lased tal seda teha. Oluline on mõtlemine paika saada ja sümptomite maha surumise asemel otsida üles põhjuseid.

 

MÕISTMISEST
Läbi õpingute on Kaie saanud kinnitust, et on läbi ja lõhki inimeste inimene. „Inimesed on ilusad ja head ning looduse kõige põnevamad loomad, keda uurida,“ leiab ta. Ka intuitiivne usk õpilastesse on midagi, mis Kaiet iseloomustab. Nii mõnigi kord on ta oma julgusega uskuda ja usaldada kaaskolleegid silmi pööritama ajanud. „10 aastat pakkusin ma vähekindlustatud õpilastele Soomes hooajalise töö võimalust ja ikka õnnestus mul ühes võtta mõni tõeline võrukael. Teiste hoiatustest hoolimata ei pidanud ma kordagi kedagi koju tagasi saatma. Minu jaoks on see äratundmise ja usalduse küsimus,“ ütleb Kaie. Ta ei pea pikalt vaagima, kuidas ühe või teisega kontakti luua: ta usaldab tunnet ja talitab selle järgi. Enamasti ei ole tunne alt vedanud.

Kaiel on ka üks eriline salanipp: oskus luua õhkkond, kus miski ei tundu imelik. „Kord ühe IT õppegrupi tunnis konspekteerimiseks vajalikku teksti tsiteerides tegi üks poiss mulle märkuse – Kaie, mida sa karjud. See oli nii vahva! Ma ei pannud üldse tähele, et nii valjuhäälselt rääkisin ja jumal tänatud, et ta julges seda mulle öelda,“ rõõmustab Kaie. „Või teine kord, kui käisin vanglas üht ettevõtlusmooduli ainet lugemas. Astusin ruumi sisse ja pistsin kõigile vangidele järgemööda käe pihku. Kätlemine on ju tohutu informatsiooni vahetus! Tundsin, kuidas kogu grupp sai hoopis teise hingamise, me saime üksteist puudutatud,“ toob ta teise näite.

Kolleegid on Kaie puhul esile tõstnud erakordset mõistmisvõimet ja oskust end korraga nii samastada kui kehtestada. Ta armastab tööd lapsevanematega ning on ainus kooli tugitöötaja, kes saadab peredele paberkandjal kiituskirju eeskujulike laste kasvatamise eest. Kaie sõnul on tal lihtne õpilasi mõista – tema enda kogemustepagas on üsna rikkalik ning ta on loomult asjade endast läbi laskja. Ometi oskab ta siingi piiri tõmmata: „Ma ei saa kellegi teise elu elada ega juhtida kõrvalt inimest, kes ise oma olukorda ära ei tunneta. Ennast peale surudes ei saa aidata,“ tõdeb ta. Küllap on just selline eluterve hoiak ning õpitud tehnikate oskuslik rakendamine hoidnud Kaiet läbipõlemise eest. See ei tähenda, et õpilased Kaiel meeles ei seisaks või vastupidi: õpilased hoiavad temaga kontakti, käivad külas, saadavad kaarte või helistavad – ikka selleks, et rõõme ja muresid jagada.

 

ELAMISE MÕNUST
Kui uurin Kaielt hobide kohta, õhkab ta rahulolevalt: „Kogu elu on üks meelistegevus! Iga hommikut alustan Tiibeti voodivõimlemise ja joogaga. Siis võtan endale ühe hetke, et mõelda oluliste inimeste peale ja tänada eesootava päeva eest. Mulle hirmsasti meeldib koristamine, õigemini see puhas ja vabastav tunne, mis tekib pärast. Ma armastan lapsi ja lapselapsi, mul on 8 imelist lapselast. Olen kiire armuja, armun alalõpmata uutesse asjadesse. Nädalavahetusel luban endale natuke televiisorit. Näiteks Maahommik laupäeval – see on nagu doping! Vaatad ära ja saad täieliku kindluse, et Eesti oli, on ja jääb,“ kirjeldab Kaie õhinal ning tema rõõm lihtsatest väikestest asjadest on nakatav.

Lahkun Kaie juurest, vaarikakauss kaenlas. Auhinna üle andmiselt jäi kõlama mõte, et Kaie on kutsehariduskeskuse raudvara. Kui järele mõelda, on ta tegelikult rohkem nagu maavara: oluline, asendamatu ja tundub, et ka ammendamatu. 34 koolis töötatud aasta jooksul ei ole tema armastus oma töö, kolleegide ega õpilaste vastu kahanenud. Kaie silmad pilluvad endiselt sädemeid ja kulumise märke ei paista kusagilt. Selline see meie Kaie ongi: üleni siiruviiruline ja kullakarvaline.