Metallimeeste raudselt õige valik

Kutsehariduskeskuse tööstustehnoloogia osakond on sõna tõsises mõttes mehelik paik, mida tasakaalustab vaid kursusejuhataja Katrin Vaher, kes on noori metallitöö poisse „kantseldanud“ juba viimased 7 aastat. Ta tunnistab,  et aastate jooksul on elektrikuks õppinud vaid mõni üksik tüdruk. „Jah, metallitöö on ikka poiste pärusmaa.“

Kuid  stereotüübi metallitööst kui füüsiliselt raskest ja mustast, piltlikult  ääsi taga kuuma rauda taguvast tahmunud näoga sepast, lükkab ta küll armutult ümber. „Ei, tänapäeval on metallitöö tunduvalt puhtam, kui sellest on ühiskonnas ettekujutus“ naerab ta. „Metallimees läheb tööle sooja, puhtasse  ja valgesse tööruumi, tal on kasutada valdavalt kaasaegsed tööpingid ja seadmed ning tänaste suurfirmade olme on paigas alustades tööohutusest ja kaitsevahenditest kuni kaasaegse töökeskkonnani välja,“  selgitab ta ja toob näiteks kutsehariduskeskuse partnerid metallitöötlemise suurettevõtted Tarmetec ja Hanza Tarkon.

Aga muidugi on ka tööstustehnoloogia osakonnas õpetatavad erialad ning tulevaste  meistrimeeste tööülesanded erinevad. Elektrikud paigaldavad  kaableid-juhtmeid, pistikuid, oskavad installeerida elektripaigaldisi ning leida ja parandada nendes rikkeid.  Metallitööpinkidel töötaja saab hea ettevalmistuse, et joonise järgi nõutav detail valmis teha ning keevitaja liidab erinevaid detaile kokku.

Koostelukksepa töö on aga mitmekülgsem. Ta peab oskama toote joonise järgi algusest lõpuni valmis teha ning seega peavad tal olema head käelised oskused ja täpne silmamõõt. Koolis õpivad lukksepad  muuhulgas ka keevitust  ja treimist aga ka näiteks metallesemete restaureerimist, olgu selleks siis vana lukk või küünlajalg.

„Ega alati olegi kerge omale õiget ametit valida. Linnapoistel pole võib-olla kokkupuudet  metalliga olnud ja tulevad üsna valge lehena,“ arvab Katrin.  Aga mistahes erialavalikust olulisemaks peab ta õppimise protsessi, sest õppimise ja praktika käigus tulevad ka oskused. „Meil juba esimesel kursusel on tõsised koolipraktikad ning võimalus töömaailma sisse elada, õigeid töövõtteid ja hulgaliselt erialaseid oskusi omandada. Kolmandal aastal on noored juba päris teadlikud, kes kuhu sobib.  Ja erandlik pole ka see, et kooli kõrvalt hakatakse osa-ajaga tööl käima. Tarmetecis oli näiteks kaks noort kevadist lõpetajat: Riho Puusepp ja Gert Vuks kooli kõrvalt tööl.“

Lisaks oskustele tekib praktika käigus ka töökogemus ja –harjumus. Katrini sõnul ei saa tööandjale lihtsalt öelda, et magasin sisse ja kooli ei jõudnud. „Koos kogemusega tuleb arusaamine, mis on kellaaeg, kvaliteet, nõuetest kinni pidamine, kohusetunne. Ja tööle minnes, ükskõik kuhu – on noorel juba see töömehe kogemus,“ räägib Katrin ning kinnitab, et see on oluline mistahes erialal tulevikus töötades.

Heade töötajate järele on alati nõudlust ning statistika kohaselt kasvab Eestis ka metallisektor. „Mina täna töötuid metallipoisse ei tea,“ kinnitab Katrin ning lisab, et enamus on ikka erialase töö leidnud. Tõsi, sest just tööstustehnoloogia osakonna lõpetajatel on töölesaamise osakaal kõrgeim. Suurte metallifirmade kõrval on metallitöö lõpetanud tööl ka näiteks autode- ja põllumajandussektoris.  Töö on leidnud lõpetajad metalliettevõtetes, kus tehakse näiteks erinevaid grillahjusid ja kümblustünnidele alumiiniumist sise– ja välisahjusid või ehis sepatöid. „Hoiak ja töö tegemise tahe on peamine, mida koolist töömaailma kaasa võtta, isegi kui see töö pole hiljem päris õpitud erialal,“ arvab Katrin.

Praegu koolidesse sisseastumise tuhinas julgeb Katrin küll kutsehariduskeskuse metallierialasid soovitada. „Peale kutsekooli lõpetamist on teil reaalne töökogemus, parim võimalus praktikakoha  kaudu tööle  ja kohe iseseisva sissetuleku peale saada, või ka edasi õppida,“  julgustab kursusejuhataja eelkõige põhikooli lõpetanuid valima Tartu Kutsehariduskeskuse metallieriala – see on raudselt õige valik.