Tartus tähistatakse juuksuriõppe juubelit
Tänavu täitus poolsajandit päevast, mil 1966 aasta 1. veebruaril alustas tollases Tartu Ehituskoolis nr 25 õpinguid esimene juuksurite õppegrupp. Seni oli juuksuritööd õpetatud vaid Tallinnas ja sealgi üksnes meeste lõikusi. Naistejuuksuri ametisaladusi tuli aga õpipoisina omandada tegutsevate meistrite juures.
Päevinäinud roheliste lehtedega žurnaali täideti siis veel vene keeles ja ajaloolist nimekirja alustas Ader, Karin, Aleksandrovna, tema järel kõik teised esimesed juuksuriõpilased. Esimene lend lõpetas 14. juunil 1967 aastal ning tolleaegse tava kohaselt suunati värsked spetsialistid töökohtadesse Tartusse, Tallinna, Põlvasse, Pärnusse, Antslasse ja mujale.
Juuksurite kutseõpetaja Taissa Sulajeva alustas ametiõpingutega aastal 1971 ning on oma pika juuksuri- ja õpetajakarjääri jooksul üle elanud nii aurulokid, elektrilokid, poldilokid, keemilised lokid kui ka sassoonlõikuse võidukäigu.
“Praegusega ei saa võrreldagi,” naerab Taissa ja meenutab kuidas tollal juuksuritööd õpiti ning milliste vahenditega töötati. Näiteks olid 45 aastat tagasi õppeprogrammis nii kehaline kasvatus, poliitökonoomia, sõjaline algõpetus kui ka materjaliõpetuse ja tehnoloogia tunnid. “Eriala harjutasime ikka üksteise peal, ja siis juba salongis klientide peal,” rääkis ta. Õpetasid Silvi Kruus, Lii Tammin ja Eha Zoo (Saavo), teooriat andis Kersti Luhamaa.
Harjutamist oli kindlasti kõvasti, sest tollane mood soosis igati rullisoenguid, mitmesuguseid lokke ja vesilaineid. “Poldilokid olid siis peamised. Selleks olid spetsiaalses kastis spiraalidega torud, mis vooluvõrku ühendades kuumaks läksid. Kuumade torude peal olid omakorda metallist poldid, mis kuumutati nii tuliseks, et vesi seal peal särtsus. Juukse alla sätiti kummist alusklambrid, et peanahka kaitsta, siis keerati juuksesalk ümber rulli, vahele käis veel kolmekordne pärgamentpaber ja selle peale pandi tuline polt. Nii tehtigi poldilokke,” jutustas Taissa lausa hirmuäratavalt tunduvast püsilokkide tegemise viisist. “Eks võis mõnikord juuksur ka näppu kõrvetada, kuid midagi hullu ei juhtunud,” kinnitas ta.
Ka praegu nii tavapäraseid juuksuritöö materjale oli tollal üsna vähe ja nii võeti kasutusele igasugu abivahendeid. Üks legendaarne vahend oli õlu, mida juuksurid kasutasid fiksaatorina, et juukseid tugevdada, tupeerida ja soengusse sättida. Juuksevärviks oli vaid Gamma värv ning heledaid toone saadi vesinikülihapendiga. “Retsepti sisse käis nuuskpiiritus, vesinik, šampooni ka, see segu kanti pähe ja pleegitati juust heledamaks,” meenutas Sulajeva. Palsameid polnud, juukseid loputati äädikhappe või sidrunhappe lahusega ning mingil ajal oli moes loputusvette lisada veidi templivärvi, et juustele külmemat tooni anda.
Kuigi juuksuritöö vahendid on poolsajandi jooksul tundmatuseni muutunud, on paljud põhimõtted igikestvad ning palju tolleaegseid õppureid kindlalt õpitud ametile truuks jäänud. “Näiteks minu pinginaaber töötab ikka Võrus juuksurina ja mitmed teised veel töötavad. Kellele meeldib, see on jäänud,” kinnitas Sulajeva.
Juuksuriõppe juubelit tähistatakse 5. mail Tartus Athena keskuses suurejoonelise juuksepeoga. Oodatud on kõik endised õpetajad, vilistlased ja juuksuriõppe toetajad. Vaata lisa: http://juuksuriteuhendus.ee/category/sundmus/