Füüsikaõpetaja Arno Ratasele omistati doktorikraad
Tartu Kutsehariduskeskuse füüsikaõpetaja Arno Ratas võib äsjalõppevat aastata pidada edukaks mitmel moel. Hiljutiste juubeliürituste raames pärjati hr Ratas Aasta Õpetaja 2012 tiitliga ning tunnustati pikaajalise töö eest tänumedaliga. Lisa selleaastasesse edukarikasse tuli veelgi – Arno Ratase doktoriõpingud Tartu Ülikoolis said pärjatud doktorikraadiga.
Kui Arno Ratase juurde lähen, et doktoriõpingute tagamaid uurida, on ta pisut pahur, sest tunnis on just vett vedama läinud katse õpilastele transistori töö mõõtmist võimaldavat süsteemi tutvustada. „Eks see minu enda lollus pidi kuskil olema“ annab ta tagasilöögile hinnangu.
Kui küsin Arno Rataselt, et miks ta üldse doktorikraadi omandamise ette võttis, ütleb ta, et see on pikk jutt. Siis pakib ta kolm minutit vaikides tunnis kasutusel olnud juhtmeid, juppe ja vidinaid kokku, nii et mul on tunne, et sellega siis vastus piirdubki. Arno koondab mõtteid. Peale õpinguid Füüsika Instituudis töötades oli palk väga väike, vast 110 rubla. Siis aga avanes võimalus Ülikooli juures oleva Analüütilise keemia kateedri juures tööle asuda. Seal tehti tellimustöid Venemaale – valmistati luminofoore – ja palgaks pakuti 160 rubla. See oli suur palgakasv tolle aja kohta. Enne KHK-sse tööle asumist töötas Arno Eesti Maaülikooli juures asuvas Agrobiokeskuses, aga seal hakkas meeskond laiali lagunema. Üks asi viis teiseni. Tehti ettepanek. Ega esimese korraga kohe doktoriga maha saanudki – ei jõudnud nõutaval arvul teadusartikleid avaldada. Alles teisel korral oli Euroopa Liidu toel võimalik varasemalt poolelijäänud kraadiomandamine edukalt lõpule viia.
Ka kogemuste omandamisel haridusmaastikul on üks asi teiseni viinud, pakkudes kõnekaid fakte. Tartu Kutsehariduskeskusesse ei sattunud Arno Ratas 2002. aastal üldsegi mitte esimest korda. See oli kunagi 1980ndatel, kui Arno sattus eksprompt Põllu tänava õppehoonesse kaheks kuuks asendusõpetajaks. Ilma igasuguse ettevalmistuseta. See oli kevad ja instrumentaallukksepad ning treialid lõpetasid füüsika eksamiga. „Eksam oli omaette elu elamus koos õpetaja Pärgmäega“, meenutab värske doktor paljutähenduslikult. Haridusalase kogemusena toob Arno Ratas esile veel üht kevadperioodi Kunstigümnaasiumis ja aastakest Kroonuaia koolis õpiraskustega lastele õpetajaks olles. Ulila mehena on ta aga õpetajaks olnud vene õppekeelega Ulila Põhikoolis – sedapuhku inglise keele ja poiste tööõpetuse õpetajana. Ilmselgelt lõbustab Arnot ennastki fakt, et venekeelsetele lastele inglise keelt õpetama minnes puudus kahe keele kokkupuutepunkt tema peas täielikult. Tööd Ulila Põhikoolis peab hr Ratas siiski eriliseks väljakutseks, mis edasistegi otsuste langetamisel enesekindlust on süstinud. Just Ulila kogemus julgustas teda 2002. aastal Tartu Kutsehariduskeskusesse füüsikaõpetajaks kandideerima. Tol ajal sai füüsikale lisaks ka joonestamise tunde antud.
Kui pakun, et teadus nüüd ehk õpetajaametist suuremaid väljakutseid pakub, ütleb doktor: „Tšernobõl lendas õhku ja allveelaevad vajusid põhja, samamoodi on põhja vajumas ka valdkond.“ Nii et Arno Ratase kaotamist teadusilmale Tartu KHK vähemalt esialgu kartma ei pea.
Lõpetuseks uurin, et mida tunnustamine Arno Ratasele tähendab. Ta vastab, et Jumal on talle armuline olnud. Arno on alates 1970-st aastast järjepanu erinevates meeskoorides laulnud ja palju aastaid oma häälega ka Puhja kirikukoorile lisajõudu andnud. Ta hakkab naerma ja lisab, et oli endamisi mõelnud, et kui doktorikraad õnnestub taskusse pista, laseb end ära ristida – kaua sa ikka niimoodi kirikukooris laulad. Lasigi. Muide, ka ettepaneku doktoriõpinguteks tegi talle sõber, kellega ta koos kooris laulab. Üks asi viis teiseni.
Õnnitleme Arnot doktorikraadi omandamise puhul ja soovime edu füüsikaseaduste allutamisel!
Teksti koostas:
Hedi Männi
koordinaator-teavitusspetsialist
Tartu Kutsehariduskeskus
Tel: 736 1894
Ruum: B-102