Kui ei ole kutseharidusest suva

Allikas: Argo Kerb, Õpetajate Leht

Kui Tallinna ehituskooli kutsemeistri­võistlustel auhinnatutega vestlema läksin, pöörasin kogemata maja valesse tiiba. Koridor on täis ainult poisse. Kõndinud läbi maja tagasi, sai mulje kinnitust: mitte ühtegi tüdrukut. Lõpuks huvijuhi kabineti diivanil nelja õpilasega maha istunud, jagasin oma tähelepanekut: „Kas tüdrukuid on liiga vähe?” Küsimus ajas poisid segadusse – nähtavasti oli neile öeldud, et rääkima hakatakse võidukast kutsemeistrivõistlusest… Sain­gi esimese asjana teada, et „kõige rohkem on tüdrukuid viimistlejate seas… muidugi võiks neid rohkem olla, aga tunnis nende puudumist tähele ei pane”.
Neljast poisist kaks olid võistlustel „Noor meister 2011” saanud esikoha, üks teise ja üks kolman­da. Ehitusviimistleja Jan-Taaniel Koz­lov võitis oma eriala jõukatsumise. Puit- ja kiviehitiste restauraatoriks õppiv Jaanus Oolo pani kõige paremini plaate seina. Jaanus, kes erinevalt Jan-Taanielist astus kutseõppesse pärast keskkooli, on enda sõnul teinud tööd juba 12. eluaastast. Teised kaks, elektrikud Tiit Talts ja Sander Tuur, said Tartu kutsehariduskeskuse poisi Siim Vuksi selja taga võistlusel teise ja kolmanda koha. Kutsekooli astusid nad vastavalt pärast põhi- ja keskkooli.

Kutsemeistrivõistlustel olid poisid ka varem osalenud, kuid siis konkureerinud pigem viimaste kohtade pärast: „Jõudsime nüüd eelviimaste hulgast esimeste sekka.” Et võistluste diplom tööandjale suur argument on, selles poisid kahtlevad. Jan-Taaniel sõnas, et näeb võistluste väärtust pigem praktilistes oskustes, mida kuude kaupa võistlusteks treenimine annab. Elektrikute suust kõlanud naer andis aimu, et neil harjutamisele lausa kuid ei kulunud. Osal erialadel annab kutsemeistrivõistlus ka otsesemat kasu –  auhinnalise koha saanul loetakse ka kutseeksam sooritatuks. Tallinna ehituskooli elektrikute kurvastuseks oleks neil selleks vaja läinud esimest kohta.

Miks just kutsekooli?

Jan-Taaniel oli kõige otsekohesem: „Gümnaasiumi poleks tahtnud elu sees minna,” teatas ta. Põhikoolist tulnud elektrik Tiit ütles, et lihtsamat elu või väiksemat koormust ta kutse­koolist ei otsinud ega ka leidnud. „Üldaineid on natuke vähem, kuid juurde tulevad erialaained. Koormus on sama või isegi pisut suurem,” märkis ta.

Keskkooliharidusega Jaanus ja San­der ütlesid lühidalt, et keskkooli­haridusega korraliku tööd ei leia. „Güm­naasiumipaberiga ei tee eriti midagi,” pani Sander teemale punkti.
Igal aastal toimub kutsekoolides viimase hetkeni ringmäng – iga noor püüab endale mingi õppekoha leida. Koolid on eelistanud konkreetsete soovidega õpilasi. Kuid sugugi kõikide kutsevõistlustel auhinnatute üks ja ainus soov ei ole olnud minna ehituskooli nüüdseks valitud eriala õppima. Sander mõtles pärast Pirita majandusgümnaasiumi lõpetamist viimase hetkeni, kas mitte astuda hoopis majanduskooli. „Alles nädal enne kooli algust tõin dokumendid siia,” märkis ta. Nüüd õpib Sander viimasel kursusel ega paista elektriku eriala valikut kahetsevat. Ei ole ka põhjust, nagu kutsemeistrivõistlused näitasid.

Paar aastat tagasi oli kutsekoolide „väljakutse” number üks pidurdada nende hulka, kes töölemineku tõttu  õppetöö katkestasid. Majanduslangusest hoolimata seistakse ka praegu silmitsi sama probleemiga: tööandjad kipuvad kooli helgematest peadest tühjaks imema.

Tööandja solktööjõust ei hooli

Miks pole kutsemeistrivõistlustel hästi esinenud poisid  „suure raha” õnge läinud? Tööd ju leiaks.
Paberi peab enne kätte saama, on kõik neli kindlad. Koolipäevadel eriti töötada ei jõua ka, märkisid Jan-Taaniel ja Jaanus, kuid nädalavahe­tustel käiakse küll raha teenimas. Hoolimata ehitusturu mahu trööstitust vähenemisest, kumbki poiss kooli lõpetamise järel töö leidmise pärast ei muretse.

Ehituses on poiste arust tänaseni solktööjõudu piisavalt, ebaprofessionaalne elektrik aga lõpetab oma töö- ja elupäevad suhteliselt kiiresti. Tiit ja Sander ütlesid, et seetõttu on neil ka keerulisem õppimise kõrvalt tööd leida. Tõsise elektrikutöö tegemiseks peavad paberid käes olema. „Ei piisa, kui tead, milline juhe välja näeb,” selgitas Tiit. „Tuleb teada töövõtteid ja osata neid kasutada.”
Tuli välja, et elektrikud kohvi juua ei tohi… „Paneb käed värisema,” selgitasid Sander ja Tiit. Tiit siiski võttis kohvi.

Kui teadlikult kutse valitakse?

Poiste sõnul on põhikooli- ja gümnaasiumi lõpetanud õpilaste vahel palju erinevusi. Põhikooli järel kutseõppe kasuks otsustanud Jan-Taanieli sõnul valis nende kursuselt enamik oma eriala n-ö ehku pea­le. Ka tema enda

esimene soov oli olnud õppida ko-kaks. Kutse­meistrivõistluste esikoha omanik selgitas, et tal polnud kutsekooli astudes aimugi, mida ehitusviimistlus endast kujutab. „Mõtlesin, et peab tegema midagi värvide ja pahtlitega…”

Jaanuse kursusel, vastupidi, teadsid kõik (juba keskhariduse omandanud) puit- ja kiviehitiste restauraatoriks saada soovijad, miks ja mida nad ehituskooli õppima tulid. Sellest hoolimata on neid tänaseks alles vaid natuke üle poole. Osa käis kutsekooli kõrvalt ka ülikoolis ning pidi seetõttu lahkuma. Teised läksid sõjaväkke või tööle. Jaanuse kursus on eripärane sellegi poolest, et seal õpib lausa viis tüdrukut.

Keskkooli järel elektrikuõppesse asunud Sander kirjeldas oma kursusekaaslasi. Kuna sisseastumisaastal eestikeelset gruppi kokku ei saanud, tehti segagrupp. „Alguses oli kaks eestlast ja umbes kümme venelast,” rääkis Sander. Teine eestlane kadus esimese aasta järel nelja tuule poole ning venelastest on järel viis-kuus. Küsimusele, kuidas sellises keelekeskkonnas õppida, vastas Sander lõbustatult, et oskab vene keelt varasemast märgatavalt paremini.

Kutsekas ei ole invaharidus

Keskkooli baasil on kutsekoolis tunduvalt lihtsam õppida. Vanemate õpilaste tunnid on rahulikumad ja õppimiskogemus suurem. Jaanuse sõnul on nende kursuse vanusevahemik päris suur, ta ise on kakskümmend, kuid kursuselt leiab kolmekümneaastase… „Seltskond on päris hea,” tunnustas ta. „Inimesed ei puudu palju, ei lollita tunnis.”

Eri eagrupid üksteise seljas ei ela. Poisid märkisid, et kokkupuutepunkti neil eriti polegi. Natuke häirib Jaanuse sõnul vaid see, kui ühistunnis või -praktikal hakkavad põhikoolijärgsed õppijad õpetaja ruumist lahkudes näiteks jalgpalli taguma. Jan-Taanieli kinnitusel noori vanemate juuresolek ei sega – pigem on olukord vastupidine.

Osas kutsekoolides käib mõni õpetaja kuuldavasti hommikuti mööda ühiselamut ning ajab kõige laisemaid üles. Poiste kogemus on näidanud, et lõpuks oleneb hakkamasaamine ikka sellest, kas oled harjunud koolis käima ja tööd tegema. Üldiselt olid nad nõus, et tüütu on õppida koos inimestega, kellel on täiesti ükskõik. Eriti on käegalöömine põhikoolijärgse kutseõppe probleem.
Veel rohkem kui ükskõiksed kaasõpilased näib poisse häirivat arvamus, et kutsekool on lollidele. Mõlemad gümnaasiumi läbinud poisid raiusid, et kutsekas ei ole invaharidus neile, kes gümnaasiumis hakkama ei saa.

Õpitakse nii ja naa

„Noorte seas on kutsehariduse maine paranenud,” lisas Jaanus, kelle sõnul on nüüd kutsekooli läinud paljud, kes varem poleks sinnapoole vaadanudki. „Isegi mina,” tõdes ta teiste naeru saatel. „Mõtlesin, et elu sees ei lähe kutsekooli. Lõpetan gümnaasiumi ja lähen ülikooli… kuid siin nüüd olen.” Neljast poisist on Jaanus ainuke, kes plaanib minna kindlasti kõrgkooli. Kuid ka teised ei pidanud sellist perspektiivi enda jaoks ulmeliseks.

Ühelt poolt tunnistati, et teatud mõttes on kutsekoolis lihtsam kui gümnaasiumis. Vähem kodutöid ja tuima tuupimist. Samas ei tähenda see, et tööd peaks vähem tegema. Sander ei tunnetanud gümnaasiumist tulles, et kutsekoolis olnuks õppekoormus väiksem ja tase märkimisväärselt madalam. „Enamik noori mõtleb, et kutsekool on lebo koht, kus peale
tun­nis passimise midagi tegema ei peagi,” rääkis Sander. Tihti kukutaksegi poiste kinnitusel välja, sest ei hoomata, et kooli tullakse õppima. Kurb on, kui valitud eriala üldse huvi ei paku. Seda tuleb ette eriti põhikooli järel kutsekooli tulnute seas.

Poiste arvates aitavad poole vinnaga õppijad levitada tööandjate seas kutsekooli kui laiskade ja lollide kooli mainet. Samas torkavad poisid, et palju sõltub ka ettevõtte ja ülemuse käitumisest. Kas tehakse firmaüritusi, kuidas on töötajate suhted, kui suur on palk… Selliseid tööandjaid, kellele meeldib töötajate ja nende hariduse üle halada, kuid kes ise midagi olukorra parandamiseks ei tee, on nende arvates „täiesti piisavalt”.