Ülikoolist kutseõppuriks
Arvate, et vastupidi oleks justkui loogilisem? Vahet pole! Iga aastaga on ametikoolides üha rohkem õppureid, kel kõrgharidus juba käes – ja alati on ka neid, kes pärast kutsekooli ülikoolis jätkavad.
Eelmisel kevadel sain kätte Tartu Ülikooli humanitaarteaduste bakalaureuse diplomi. Kui lõputöö kirjutamise hullusest lõpuks toibusin, avastasin, et olen – leebelt öeldes – tagasi nullis: järjekordne kool on lõpetatud, järjekordne tunnistus näpus, aga TEHA ei oska ma endiselt midagi. Vähemalt mitte midagi sellist, mille tõttu tööturul kõik mind märkaksid ja palgata sooviksid. Mõte sellest, et kuidagi tuleb ju leib lauale teenida, saigi määravaks, kui langetasin magistrantuuris jätkamise asemel otsuse alustada puhtalt lehelt ja pressida jalg kutsekooli ukse vahele. Mõeldud, tehtud: asusin õppima Tartu kutsehariduskeskuses sekretäritööd.
Esimene ehmatus oli suur
Esimene ehmatus oli muidugi suur. Lisaks sellele, et mind ümbritsesid äkki minust mitu head aastat nooremad (enamik värskelt gümnaasiumipingist tõusnud) kursaõed, tuli hakata koolis iga päev kohal käima ja – mis tundus hoopis kummaline – puudumistest õpetajatele aru andma. Tuleb tunnistada, et see tekitab minus tänaseni hämmingut.
Praeguseks on mul pool õpingutest läbitud, seejuures sugugi mitte kehvade tulemustega: keskmine hinne on esimese õppeaasta lõpuks igav 5,0 ja diplomite kausta on lisandunud paber kirjaga «Aasta Tegija 2011».
Kas ikkagi on mõistlik, et täisealist õppurit, kes on oma tee valinud vabatahtlikult ja omal vastutusel, peab kohtlema nagu põhikoolilast ja aru pärima kõigi tema käimiste-tegemiste kohta? Arvestades seda, kui menukaks on muutunud elukestev õpe, pole ju võimatu, et kutsekooli jõuavad ka sügavas keskeas daamid-härrad – kas nendega käitutaks samamoodi? See suhtumine oli ülikooliga võrreldes üks suuremaid üllatusi.
Õpetavad oma ala profid
Õpetajate tase ületab seevastu ka kõige kapriissemate õppurite ootused – ja see on õppimise seisukohalt ju äärmiselt oluline. Olen küll alati olnud seda meelt, et kes ise tahab õppida, ei pea käima Treffneris või Prantsuse lütseumis, ühtviisi edukaks võib kasvada nii eliit- kui nn tavakoolis – aga tegelikult peitub tõde kuskil vahepeal. Kindlasti peab heade teadmiste omandamiseks ka ise olema terav pliiats, töökas nagunii, aga õpetajast sõltub siiski väga palju. Mina õpin praegu õnneks oma ala tõeliste proffide käe all, kes ei jää naljalt ühelegi küsimusele arukat ja ammendavat vastust võlgu.
Teada-tuntud tõde on seegi, et kool ei tähenda üksnes õppimist – seal tuleb veeta pikad päevad, mistõttu on väga oluline, et teadmiste omandajaile meeldiks neid ümbritsev keskkond. Selle kohta pole kutsehariduskeskuses küll võimalik ühtki laitvat sõna öelda. Klassid on sisustatud viimase peal tehnikaga (no olgu, õpilaste toolid võiksid kohati ehk pisut mugavamad olla, tund kestab ju 90 minutit!), sööklas pakutavad toidud on odavad ja väga maitsvad, oma kooli õppurite iluteenindus pakub heal tasemel ja soodsate hindadega teenuseid ning kirsiks tordil on õpilastele võimalus kasutada tasuta esinduslikku jõusaali ja osaleda rühmatreeningutes.
Teooriat kinnistab praktika
Oma ametikooliõpingute head taset olen kõige tugevamalt tajunud just viimase, praktikal oldud kuu jooksu. Mäletan, et kui kooliaasta algul räägiti, et esimesel kursusel tuleb meil läbida kaks kuud sekretäritöö praktikat, hakkas mul kõhus päris korralikult keerama: mis siis, kui ma hakkama ei saa?
See tunne hakkas iga nädalaga kahanema – sedamööda, kuidas lisandus uusi teadmisi. Nüüd, kus olen juba kuu aega saanud üle saja töötajaga Eesti Rahva Muuseumis oma teoreetilisi teadmisi igapäevatöös rakendada, tean: veel aasta teadmiste-oskuste lihvimist ja ma ei karda kandideerida ka kõige prestiižsemasse firmasse. Ei karda, sest olen kindel oma läbilöögivõimes, asjatundlikkuses ja eeskujulikes erialastes oskustes. Olen sunnitud tõdema, et aasta kutsekoolis on mulle õpetanud elus toimetulekuks vajalikku oluliselt rohkem kui viis aastat ülikoolis.
Ingra Küngas
Humanitaarteaduse bakalaureus, Tartu kutsehariduskeskuse õppur
Allikas: Kooli ABC.
