Tartu Kutsehariduskeskus kaardistas võimalusi õppija toetamiseks.
Tartu Kutsehariduskeskus kaardistas võimalusi õppija toetamiseks.
1. märtsil 2013 toimus Tartu Kutsehariduskeskuses (Tartu KHK) metoodikakonverents „Õppijat toetavate süsteemide arendamine“. Ühtlasi võttis konverents kokku samanimelise Euroopa Sotsiaalfondi poolt rahastatava projekti, mis algas märtsis 2011. Projekt toetas Tartu Kutsehariduskeskuse õpilaste õpiabi arendamist ning karjäärinõustamist läbi toetava võrgustiku loomise.
Projekti vajalikkust pole vaja tõestada, sest õpilaste väljalangemine kutseharidusest on juba aastaid valus probleem kogu Eesti ühiskonnas ning ühest tõhusat rohtu on raske leida. Antud projekti teostas läbi SA Innove Tartu Kutsehariduskeskuse tugisüsteemide talitus, kes püüdis leida õpiraskustega õpilased juba varakult enne, kui õppevõlgnevuste maht õppuril üle pea jõudis kasvada. Õpiraskustega õpilase märkamine eeldab seega nii koolisisest kui koolivälist võrgustikutööd õppija toetamiseks, nõustamiseks ja abistamiseks.
Üheks kõige esmasemaks abinõuks „erilise“ õpilase märkamisel on kindlasti tugiteenuste töötajate kaasamine dokumentide vastuvõtuprotsessi. Tartu Kutsehariduskeskuse näite varal suudavad oma ala asjatundjad juba nii varajases faasis kaardistada õpilased, kellel võib tulevikus tekkida raskusi koolikohustuse täimisega. Seega, konkursi läbinuna hoiavad tugiteenuste töötajad nende õpilaste käitumisel ja hinnetel hoolsamalt silma peal ning nii on reaalsete tagasilöökide tekkimisel võimalik kiiresti õpilast toetavate tegevustega algust teha. Mitte vähem oluline on karjäärinõustaja osalemine dokumentide vastuvõtus, sest noori, kes ukse taga erialavaliku osas „loosinäppu viskavad“, on üsna palju. Karjäärinõustaja kohalolek suudab tõenäoliselt juba eos nii mõnegi väärotsuse ümber lükata ja aitab noorel oma eeldustesse, kutsesobivusse ja võimetesse objektiivsemalt suhtuda.
Edasiste sammude osas õpilase toetamisel hakkab rolli mängima koolisisene võrgustik – info toetust ja abivajava õpilase kohta ei tohiks ühegi õpetaja, kursuse- või osakonnajuhataja taha kinni jääda. Nemad puutuvad õpilastega kokku igapäevaselt ning esmased õpiraskused peaksid avalduma just neile. Info liikumine pedagoogiliselt personalilt tugiteenustesse peaks olema kiire, vahetu ja objektiivne. Kooliväline võrgustik sekkub protsessi just siin, mil tugiteenuste töötajad taustamüra vältimiseks asuvad kontakti võimalike koostööpartneritega kohalikest omavalitsustest, tugiisikutega, kriisiabispetsialistidega jne.
Lisaks erinevate võrgustike loomisele ja koostöö koordineerimisele võimaldas projekt testida põhikoolijärgsete esmakursuslaste eesti keele oskust ja matemaatilist nutikust. Testimise tulemusel korraldati esmakursuslaste õppetöö antud ainetes vastavalt nende võimekusele ja kutsuti ellu õpiabi- ja nõustamistuba matemaatikas. Projekt toetas ka hariduslike erivajadustega (HEV) õpilaste märkamist ja toetamist neile individuaalsete õppekavade koostamise ja rakendamisega, tugiisikuna õppetöös osalemise ja õpinõustamisega. Toimus pidev õpetajate nõustamine seoses õpiraskustega õpilaste õpetamisega. Projekti kaasabil töötati välja individuaalse üleminekuplaani töövorm hariduslike erivajadustega õpilastele kutseõppest tööellu suundumiseks. Eelpool loetletud sisutegevustele lisaks on projekti raames läbi viidud alko-, narko-, tubaka- ja AIDS-i teemalisi üldharivaid koolitusi õpilastele, õpilasi paremini mõistma õpetavaid koolitusi õpetajatele ning koostööseminare võrgustikutöö edendamiseks partnerite ja ettevõtetega. Eelnevalt lühidalt kokku võetud kaheaastane raske ja pidev töö kulmineerus „Õppijat toetavate süsteemide arendamise“ metoodikakonverentsiga, mille avas Tartu Kutsehariduskeskuse direktor Andrus Mõttus üleskutsega kõigi osalejate poolt välja mõtlema retsepti väljalangemise peatamiseks kutseharidusest. 562 ehk 14,7% väljalangejaid põhiõppest on suur seltskond, lausa nii suur, et konverentsi moderaator Märt Treier ei pidanud paljuks väljatoodud arvu kõrvutada mõne väiksema valla elanike arvuga. Omapoolses tervituskõnes tõi Tartu Linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Riho Raave võrdluseks välja veel ühe olukorra tõsidust toonitava numbri – Tartu põhikoolidest langes eelmisel aastal välja 5 õpilast. Väljalangejate ligi 15% osakaal tuleb gümnasistide ja kutseomandajate arvelt ja seda suure tõenäosusega valede valikute tõttu. Haridusosakonna üks käsilevõetud tegevussuundi olukorra leevendamiseks on saavutada olukord, kus igas Tartu koolis oleks palgal oma karjäärinõustaja.
Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajana astus ettekandega „Eesti kutseharidus Euroopa kontekstis“ üles kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna asejuhataja Kalle Toom. Tema ettekanne tõi algatuseks välja mõned näited koolilõpetajate asumisest kutseõppesse – Šveitsis 80%, saksakeelsed riigid ja Rootsi üle 50% koolilõpetajatest, Eestis 28%. Mujal Euroopas ongi üsna tavaline, et peale kutse omandamist minnakse edasi kõrgharidust omandama ja see tagab suure edu. Kutseõppeasutuste edukust kaardistataksegi peamiselt lõpetanute tööle rakendumise järgi, kuid meie puhul on siingi peidus käärid. Kutse omandanu leiab Eestis küll hästi tööd oma teadmiste ja oskuste põhjal, kuid hiljem see töö kaotatakse isiku omaduste tõttu. Haridus on töö tellija materjalist, ütleb Kalle Toom, palju sõltub kodusest kasvatusest – alustuseks tuleks hakata ka kodus lapsi kasvatama. Lisaks pole haridusasutustes kohati veel aru saadud, et oluline pole mitte ainult see, mida õpetatakse, vaid ka see, kuidas õpetatakse. Illustreerivaks näiteks lisab Toom: „Tihti õpetatakse matemaatikat, mitte noort inimest“. Kuid osa vastutust veeretab Toom ka ettevõtete kaela, kellest tootlikus sõltub. Ettevõtte töötajal tuleb teha palju tööd, aga palka makstakse talle paraku vähe.
Et konverentsil osaleja mitte üleliia ettekandeid kuulates mugavusstsooni ei vajuks, olid osalejad end eelnevalt ennelõunal toimuvatesse töötubadesse registreerinud. Valida oli 10 erineva töötoa vahel, mille põhiteemadeks olid jätkuvalt õppija toetamine läbi erinevate metoodikate, väljalangevuse ennetamine, KOV-i roll õppija toetamisel, sõltuvusprobleemide märkamine, andekate õpilaste märkamine, delikaatsed isikuandmed jne. Õpitoa juhataja andis kätte teema põhisuuna ja arutelu ning analüüsi vajava ülesande, mille tulemusi õpitoas osalejad omavahel jagada ja arutada said. Peale lõunapausi nahutas riiklikult tunnustatud kohtupsühhiaatriaekspert Jüri Ennet algatuseks omamoodi esimestes ridades istujaid erinevate provokatiivsete üleskutsete ja väljaütlemistega ning soovitas enne, kui millegi kallal nurisema hakkame, peeglisse vaadata. Me anname endast välja seda, mis meil on. Ka õpilastele peegeldame me oma rahulolu või siis mitterahulolu. Kõik saab alguse meist endist. „Nii kaua, kui me oma sõnadest tegudeni ei jõua, oleme me õpetatud jobud“, viibutas Ennet kuulajaskonna poole näppu.“ Me ei saa õpetada, kui me ise seda ei usu ja vastavalt ei käitu. Õpetamine on emotsioon!“ Rääkides õpiraskustega õpilastest, soovitas ta, et tuleb arvestada, kui tal on sotsiaalsed probleemid, siis on tal ka kehalised, hingelised ja ka psüühilised probleemid. Näha tuleb tervikpilti, ei saa tegeleda vaid ühe nö kaasneva nähtusega. Haigust ja tervist vaadeldakse tihti lahus, ent nende koos vaatamine annaks uusi võimalusi süsteemse tervisekäitumise loomiseks. Eesti koolisüsteem peaks esmajärjekorras tegelema viie Õ-ga: õpilane; õppimine; õpetaja, õpetamine; õnnelikkus. Kutsevalik on üks tähtsamaid asju maailmas, mida varem me selle leiame, seda parem.
Uuringukeskuse Klaster juhataja Rauno Salupere tegi ettekande Tartu Kutsehariduskeskuses õpingud katkestanute seas tehtud uuringust, mis kaardistas peamised väljalangemise põhjused põhiõppest ning tõi välja mõned soovituslikud ettepanekud väljalangemistendentsi ennetamiseks. Uuring kinnitas mitmeid juba varasemaltki teadaolevaid fakte ning andis ühtlasi mõista, et Tartu KHK on väljalangevust näitava temaatika puhul olnud enda suhtes aus ja objektiivne ning ka ennetavate abinõude puhul pole jäädud äraootavatele seisukohtadele vaid asutud tegutsema. Klastri uuringu põhjal on õppest väljalangemise peamisteks põhjusteks vale erialavalik, madal õpimotivatsioon, õppimisega paralleelne töötamine, muud põhjused (majanduslikud, tervislikud, eelnev katkestamine, kohanemisraskused jne). Klastri ettepanekute osas tõdeti ennekõike, et imerohtu põhiõppest väljalangevuse peatamiseks ei ole. Võimalike ennetustegevustena toodi välja karjäärinõustamine, tugiõpilaste süsteemi juurutamine ja „ohugruppi“ kuuluvate õpilaste monitooring. Antud ettekande puhul oli huvitavaks asjaoluks katkestajate muretus oma olukorra üle. Oldi arvamusel, et alati saab ju edasi minna täiskasvanute gümnaasiumisse või töötukassasse, ka seal aidatakse mind kindlasti.
Konverentsist võttis osa ligi 200 inimest, kellest lõviosa moodustasid Tartu Kutsehariduskeskuse enda töötajad aga esindatud olid paljud teisedki kutseharidusasutused üle Eesti. Kuigi konverentsi põhiteema oli pessimistliku alatooniga, möödus päev ise positiivses õhkkonnas. Moderaator Treier valas iga ettekande lõpus ohtralt õli tulle, kuid kustutas need tulekolded sama osavalt, kui oli need läitnud. Ka lõpusõnaks viskas ta Tartu KHK direktorile tulise palli: „Mis nüüd edasi, millised on Eesti suurima kutseharidusasutuse järgmised sammud?“ Andrus Mõttus mõtles veidi ning lausus, et koolil on kõrged sihid ja kunagi ei tea, kuna suured soovid täide võivad minna – ka suured sihid võivad äkki täituda. „Meie eesmärk ei ole olnud suurus. See on kaasnev nähtus. Oleme püüdnud olla hooliv, kui sellega kaasneb suurus, püüame ka sellega hakkama saada.“
Lisainfo
Merle Väliste
tugisüsteemide talituse juhataja
Tartu Kutsehariduskeskus
E-post: merle.valiste@khk.ee
Teksti koostas
Hedi Männi
koordinaator-teavitusspetsialist
Tartu Kutsehariduskeskus
E-post: hedi.manni@khk.ee